Öised lood

Kes kardab Virginia Woolfi?

Kaks Virginia Woolfi 10 päeva jooksul. Linnateater vs NO99. Võitja on minu jaoks kindlalt NO99. Linnateatri kammerlikkus ei ole ikka minu teetass. NO suutis Albee teksti üsna mõnusalt alasti kiskuda ja näitlejatöödega olulise veelgi olulisemaks mängida. Linnateatri lavastus oli seevastu ühtlasem kulgemine, traditsioonilisem, uimasem, igavam...
NO99 mängib Woolfi veebruaris mängivad seda veel - soovitan!

Haldusreformi nädal

Tänases R2 saates "Olukorrast Riigis" oli pikalt juttu haldusreformist. Teema on kuum, kuna seda mainis oma iga-aastases parlamendi kõnes õiguskantsler, sellest tegi juttu THI oma II ametiaja alguskõnes ja haldusreformist tuli juttu isegi sellises ootamatus kontekstis, nagu seda oli Pärnu Juhtimiskonverents. Kõik räägivad, et halduskorraldust tuleb muuta, väikevallad ei saa hakkama, tänane süsteem on ebaefektiivne, ebavõrdne ja isegi ebademokraatlik (sest Eesti riigi eri nurkades saavad Eesti kodanikud erineval tasemel avalikke teenuseid). Probleeme oskavad välja tuua kõik, aga keegi ei oska neid kuidagi lahendada. Mina ka ei oska. Küll aga tahaks tähelepanu juhtida ühele väiksele detailile, mida minu arust kuskil siiani mainitud ei ole ja mis luubi all olevas probleemide sasipuntras on võtmetähtsusega. See on Eesti poliitiline kultuur. Mulle näib, et viimased kõik suuremad rahvuslikud otsused ja sammud on olnud suunaga Eestist väljapoole. Loomulikult oli kõigil neil sammudel (ELi ja NATOga liitumine ning eurole üleminek) siseriiklik mõju, kuid alati oli olemas mingi "kõrgemalt poolt" ehk Eestist väljastpoolt ette antud tingimuste nimekiri. Et vat - teete need ja need reformid, hoiate inflatsiooni seal piirides, kaitsekulud sellisel tasemel jne ja siis saate meie klubi liikmeks. Kui Brüsseli käsulauad on ees, siis on ka valitsusel üsna lihtne vajalikke reforme kirvemeetodil ellu viia. Kirvemeetod tähendab siin seda, et reformi detailide üle eriti tingimisruumi ei ole olnud.


Haldusreformi meilt aga keegi otseselt ei nõua. Me peame ise püstitama lähteülesande ja selle siis ellu viima. Ja mis kõige hullem - selleks, et reformist tõesti oleks kasu ja et muudatused ka reaalselt kohalikul tasandil ellu viidaks, tuleb seda kohalikku tasandit reformi kavandamisse ja elluviimisesse ka 101% kaasata. Sest kui Toompea midagi välja mõtleb, plaani paberile paneb ja selle siis maakondadesse laiali saadab ning kui see plaan kohalikele "krahvidele" juhuslikult ei meeldi, siis on nende krahvide võimuses ka reformi efektiivsele elluviimisele punast tuld näidata.


Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt saab sellest reformist Eesti poliitilise kultuuri tuleproov. Sest meie poliitikud lihtsalt ei ole tõelise sisulise kaasamisega harjunud. Varasemata suurete reformide juures, nagu ülal viidatud, ei ole sellisel tasemel siseriiklikku koostööd minu meelest ka vaja olnud. Lisaks erakondlikele opositsiooni - koalitsiooni jõujoontele on siin olemas ka lisadimensioon: Tallinn vs ülejäänud Eesti. Amatöörpolitoloogina ootan seda reformi igatahes huviga. Väikse ärevusega ka, sest mulgina teeb ääremaastumine mind kohati ikka väga närviliseks ja kurvaks. Just sisuline haldusreform peaks seda protsessi oluliselt aeglustama. Kuid elame näeme, mis saab.

Kuna ma seda juttu siin oma päriskodus just kirjutan, siis juurde ka koduvalla väga vinge vapp ja meie küla veel vingem magav lõvi. Loodetavasti on sellised resoluutseid tegijaid "pulle" väljaspool Tallinnat veel alles ja magavad lõvid (ehk vallavanemad, kohalikud arvamusliidrid ja muud mõtlemisvõimelised kodanikud) ajavad end tagajalgadele püsti, et pealinna reformaatoritele võrdsed diskussioonipartnerid olla. Because this is it - nüüd lihtsalt on see aeg, mil häält teha ja endast märku anda ja endast mitte lasta üle sõita.

Kaiser Chiefs & Freshlyground

Kaiser Chiefs käis Tallinnas! Live oli täpselt nii hea kui ma neilt ootasin. See oli üks parimaid kontserte, mis ma siseruumides Tallinnas näinud olen. Kohe tihedalt Kaiseri kannul (või ees) käib aga Freshlyground, kes vist 2008. aastal viimati Eestis oli ja keda samuti õnnestus näha. Täiesti erinevad stiilid ja erinevad bändid - aga feeling mõlemast on hea :)

Teatrisügis

Septembri jooksul õnnestus näha nelja tükki. Huvitav, kas võin selle skooriga end täieõiguslikuks teatrisõbraks pidada? :)

Vaatasin:
1. Linnateater ja "Karin. Indrek"
2. No99 "Three Kingdoms"
3. Põhuteater "Katuselt"
4. Linnateater "Homme näeme"

Oli plaan nende kõigi kohta omapoolne pisike arvustus ka kirjutada aga vist ei jõua ikkagi.
Lühidalt: "Tõe ja Õiguse" tükk oli üle viie tunni pikk aga igav ei hakanud. Peale kunagi nähtud "Isad ja pojad" etenduse oli see ilmselt üldse üks parimaid tükke, mis ma elus teatris näinud olen. Traditsiooniline stiil küll aga mulle sobib. Täiesti suurepärased näitlejatööd Kõrve ja Sammuli poolt!
"Three Kingdoms" saab punktid rahvusvahelisuse eest. Kuid teisalt ma ikka veel mõtlen, et kas see tükk oligi ropult sügav ja mina, harimatu, lihtsalt ei saanud kõigest aru. Või siis on kuningas alasti ja tegemist oli erinevatest eklektilistest stseenidest kokku traageldatud pseudointellektuaalse jandiga, mis muuhulgas lihtsalt taastoodab Euroopa stereotüüpe (Saksa bordellides töötavad Ida-Euroopa prostid jne). Tükk kestis üle kolme tunni ja lõpuks vaatasin juba kella ja aimasin taamalt lähenevat küllastumust kõikidest nendest laval välkuvatest kunstpeenistest.
"Katuselt" oli lihtsa sisuga, kuid päris hea teostusega tükk. Hannaliisa oli ka täitsa mupsik seal :) Viimane etendus minu jaoks ka Põhuteatris. Päris kahju, et see projekt läbi sai aga eks see Põhuka kindel algus ja lõpp lisab kogu installatsioonile väärtust ka.
"Homme näeme" oli minu jaoks suurim pettumus Linnateatris siiani. Täiesti arusaamatu (et mitte öelda mõttetu) tükk in my humble oppinion.

Novembris on kavas "Hecuba pärast" ja Pepeljajevi "Gizzelle". Pepeljajevi "Kirsiaeda" õnnestus kunagi aastaid tagasi näha ja see oli päris äge. Ootan seega Gizzellet ka. Ja Hecuba pärast - no seda kiidavad vist küll kõik, kes seda näinud on. Entonces - todo bien :)

Arenevad turud rokivad

Rohkem kui aasta tagasi tegi The Economist eriraporti arenevate turgude kohta. Raportiga võite ise tutvuda, aga siia kleebin tabeli elanikkonna/ tarbijate arvu muutuse kohta maailmajagude kaupa.



Tabel on selles mõttes ebaadekvaatne, et ei räägi sõnagi potentsiaalsete klientide ostujõust. Aga nii ehk naa peaks iga pikemas perspektiivs mõtlev ettevõtja vaatama Aasia ja Aafrika poole...

Maa ja ilm

"Minu päralt on terve ilm, minu oma on üksainus maa. Siin on kõike maa ja ilm, sellest rohkem ju olla ei saa. Minu päralt on terve ilm, minu oma on üksainus maa. Mul on aega maa ja ilm, seda tunda ja tajuda. Minu päralt on terve ilm, minu oma on üksainus maa. Siin on kõike maa ja ilm, sellest rohkem ju olla ei saa.

Siin tulin ilmale, valguse sisse ilmatu ammu ja alles ja nüüd. Maa võttis mu omaks. Kas omaks maailma peaksin minagi võtma siis nüüd? Küsida tahaksin ilmast ilma, miks on just nii, mitte teisiti. Omaks ma võtan oma maailma, suure ilma teen teisiti.

Ilmale tullakse ilmast ilma, ammu ilma ju kannab meid maa. Ilma valgust vist nägid mu silmad, armas, et sinuga kohtuda. Tean ju neid laule on maa ja ilm, sinust ja minust ja meist, sellest, et peegeldub silma sees silm, vaadates teineteist. Ilmatu pikalt, ilmatu kaua, kuni uduneb pilk. Ilmateid käies, meeles on ikka, see meie silmapilk.

Maapõue tuli, see iginoor, lahvatab leegina siin, kui ma ta südames pilvede piirini viin. Rõõm, olemisrõõm, on ilmatu. Mis, mismoodi saakski ilma ju laulda ja tantsida? Ei, ilma ei saa.

Minu päralt on terve ilm, minu oma on üksainus maa. Siin on kõike maa ja ilm, sellest rohkem ju olla ei saa. Kuulaku pealegi maa ja ilm, õnn on olla nii noor, nii noor, tantsida, laulda ja hõisata, hõisata kooris ja üheskoos! Meie kohal on ilmaruum. Olemisrõõm on ilmatu suur.

Seda, mis tuleb neist päevadest kaasa, kokku on tõesti maa ja ilm! Ilmatu tasa, ilmatu kaua, kumiseb huultel mu maa ja ilm. Minu päralt on terve ilm, mu maa ja mu ilm. Minu oma on üksainus maa, mu maa ja mu ilm."

("Maa ja ilm" sõnad V. Härm)

Videona panen siia aga hoopis selle loo: